Kokkuvõte
Õppe- ja kasvatustegevuse kavandamisel ja korraldamisel:
1. lähtutakse põhimõttest, et kõnearendus on lapse kõne ja suhtlemise sihipärane arendamine, kus last õpetatakse keelevahendeid kasutama suhtlemisel, teadmiste omandamisel ja oma tegevuse kavandamisel;
2. peetakse oluliseks, et lapse kõne arengut toetatakse kõikides tegevustes ning lapsele luuakse kõnekeskkond, kus ta kuuleb teiste kõnet ja saab ise kõnelda;
3. suunatakse lapse kirjandust mõistma ja hindama;
4. valitakse ettelugemiseks erinevaid raamatuid, et toetada lugemishuvi ning lugemis- ja kirjutamisvalmiduse kujunemist;
5. õpetatakse lugemise ja kirjutamise esmaseid oskusi mänguliselt ja igapäevategevustega seostatult.
1. lähtutakse põhimõttest, et kõnearendus on lapse kõne ja suhtlemise sihipärane arendamine, kus last õpetatakse keelevahendeid kasutama suhtlemisel, teadmiste omandamisel ja oma tegevuse kavandamisel;
2. peetakse oluliseks, et lapse kõne arengut toetatakse kõikides tegevustes ning lapsele luuakse kõnekeskkond, kus ta kuuleb teiste kõnet ja saab ise kõnelda;
3. suunatakse lapse kirjandust mõistma ja hindama;
4. valitakse ettelugemiseks erinevaid raamatuid, et toetada lugemishuvi ning lugemis- ja kirjutamisvalmiduse kujunemist;
5. õpetatakse lugemise ja kirjutamise esmaseid oskusi mänguliselt ja igapäevategevustega seostatult.
Nii lugemis- kui ka kirjutamisoskuse eelduseks on huvi raamatute, kirjasõna ja üldise kirjatarkuse vastu. Huvi äratamisel juba koolieelses eas on tähtis roll täiskasvanutel(lasteaiaõpetajatel, lastevanematel jne.). Väikestele lastele tuleb palju (ette) lugeda, et neid harjutada raamatutega varakult. Seega on tähtsad valdkonnad: motivatsioon vaimset kohalolekut nõudvate tegevuste vastu, tähelepanu äratamine, töövõime ja püsivuse harjutamine, lugemise ja kirjutamise olemuse mõistmine, kõne üldine areng, optiline taju, orienteerumine ümbritsevas, seosed nägemise/ kuulmise / kinesteetiliste kujutluste vahel.
Lugema õppimise eelduseks on häälimisoskus – oskus määrata sõnas olevaid häälikuid (näiteks: kass – k, a, s). Kui laps on saanud selgeks tähed, siis on ta lugemiseks valmis. Kirjutamise puhul lisandub häälimisoskusele ka hääliku pikkuse määramine ja õige tähe valik (sõnas kass on S ülipikk – järelikult kirjutan 2 tähte.)
Enamus lapsi omandavad need oskused automaatselt ( juba enne kooli) ja ei vaja eraldi õpetamist, kuid osadel lastel on vaja iga oskus eraldi selgeks õpetada. Kahjuks mõned lapsed ei suudagi neid oskusi omandada ja kirjutavad-loevad vigadega ka edaspidises elus.
Lugemise juures on kõige suurem osa nägemistajul – tähekujud tuleb eristada just sellises suuruses ja kujus, nagu nad kirjas esinevad (üla- ja alapikad tähed, joonte, kriipsude, täppide asetus, järjekord ja arv).
Rütmitaju abil tunneb laps ära helide ja pauside pikkust ja kestust. Eesti keeles lugema õppimise seisukohalt on just rütmitaju ealine areng väga oluline (häälikute pikkuse eristamine ja võrdlemine).
Kuulmistaju areng on tihedalt seotud rütmitaju arenguga. Kuulmistaju aitab eristada häälikuid üksteisest, tunda rõhku, intonatsiooni, mis on vajalik kuuldu (loetu) mõistmiseks. Kuulmistaju kahjustuse (arenematuse) korral ei saa laps aru häälikute kõlaerinevustest (e–ä, õ–ö, l–n, m–n, k–p–t jt).
Kinesteetiline taju aitab tunnetada hääldamisliigutusi, neil ümber lülituda ja siduda omavahel liigutus-, kuulmis- ja nägemistajust tulevaid signaale. Paljudel õpiraskustega lastel on kahjustatud üld- ja peenmotoorika areng.
Ruumi- ja ajataju arenevad nägemis-, liigutus-, kuulmis- ja tasakaaluorganite koostöös ja nende aeglustunud arengu korral ei arene lapse kõnes aja- ja ruumisuhteid tähistav sõnavara (all, peal, juures, kõrval, ääres, keskel jne), raskused tekivad grammatiliste konstruktsioonide mõistmisega, sõnalõppude ja tüvede õigsuse ning sõnade õige järjekorra äratundmisega lauses.
Lugemisoskuse eelduseks on häälikanalüüsioskus, s.t laps oskab sõnas eristada üksikhäälikuid, nimetada nende arvu ja järjekorda. See oskus ei tule kiiresti, vaid nõuab kindlasuunalist jõukohast tööd nende oskustega. Eakohase arengu puhul oskab koolimineja oma nime kirjutada, tunneb enamikku trükitähti, oskab lihtsamaid sõnu trükitähtedega kirjutada, kuid see ei tähenda, et ta peaks lugeda oskama.
Seega kõige olulisem on pakkuda lapsele tema arenguks sobivat keskkonda. Ja muidugi, kui laps valmisolekut ilmutab, siis soodustada lugemisoskuse arengut.
...........................................................................................................................................................................................................
Lugemaõppimise materjali raskusastmed:
1) lihtsamad häälikud ja tähed (täishäälikud ja suluta kaashäälikud 1silbilistes sõnades);
2) 1- silbilised häälikuühendiga sõnad;
3) 2 -silbilised sõnad;
4) pikemad sõnad;
5) sõnad, milles sulghäälikud on sõna lõpus;
6) sõnad, milles sulghäälikud on sõna alguses.
Lugema õppimise eelduseks on häälimisoskus – oskus määrata sõnas olevaid häälikuid (näiteks: kass – k, a, s). Kui laps on saanud selgeks tähed, siis on ta lugemiseks valmis. Kirjutamise puhul lisandub häälimisoskusele ka hääliku pikkuse määramine ja õige tähe valik (sõnas kass on S ülipikk – järelikult kirjutan 2 tähte.)
Enamus lapsi omandavad need oskused automaatselt ( juba enne kooli) ja ei vaja eraldi õpetamist, kuid osadel lastel on vaja iga oskus eraldi selgeks õpetada. Kahjuks mõned lapsed ei suudagi neid oskusi omandada ja kirjutavad-loevad vigadega ka edaspidises elus.
Lugemise juures on kõige suurem osa nägemistajul – tähekujud tuleb eristada just sellises suuruses ja kujus, nagu nad kirjas esinevad (üla- ja alapikad tähed, joonte, kriipsude, täppide asetus, järjekord ja arv).
Rütmitaju abil tunneb laps ära helide ja pauside pikkust ja kestust. Eesti keeles lugema õppimise seisukohalt on just rütmitaju ealine areng väga oluline (häälikute pikkuse eristamine ja võrdlemine).
Kuulmistaju areng on tihedalt seotud rütmitaju arenguga. Kuulmistaju aitab eristada häälikuid üksteisest, tunda rõhku, intonatsiooni, mis on vajalik kuuldu (loetu) mõistmiseks. Kuulmistaju kahjustuse (arenematuse) korral ei saa laps aru häälikute kõlaerinevustest (e–ä, õ–ö, l–n, m–n, k–p–t jt).
Kinesteetiline taju aitab tunnetada hääldamisliigutusi, neil ümber lülituda ja siduda omavahel liigutus-, kuulmis- ja nägemistajust tulevaid signaale. Paljudel õpiraskustega lastel on kahjustatud üld- ja peenmotoorika areng.
Ruumi- ja ajataju arenevad nägemis-, liigutus-, kuulmis- ja tasakaaluorganite koostöös ja nende aeglustunud arengu korral ei arene lapse kõnes aja- ja ruumisuhteid tähistav sõnavara (all, peal, juures, kõrval, ääres, keskel jne), raskused tekivad grammatiliste konstruktsioonide mõistmisega, sõnalõppude ja tüvede õigsuse ning sõnade õige järjekorra äratundmisega lauses.
Lugemisoskuse eelduseks on häälikanalüüsioskus, s.t laps oskab sõnas eristada üksikhäälikuid, nimetada nende arvu ja järjekorda. See oskus ei tule kiiresti, vaid nõuab kindlasuunalist jõukohast tööd nende oskustega. Eakohase arengu puhul oskab koolimineja oma nime kirjutada, tunneb enamikku trükitähti, oskab lihtsamaid sõnu trükitähtedega kirjutada, kuid see ei tähenda, et ta peaks lugeda oskama.
Seega kõige olulisem on pakkuda lapsele tema arenguks sobivat keskkonda. Ja muidugi, kui laps valmisolekut ilmutab, siis soodustada lugemisoskuse arengut.
...........................................................................................................................................................................................................
Lugemaõppimise materjali raskusastmed:
1) lihtsamad häälikud ja tähed (täishäälikud ja suluta kaashäälikud 1silbilistes sõnades);
2) 1- silbilised häälikuühendiga sõnad;
3) 2 -silbilised sõnad;
4) pikemad sõnad;
5) sõnad, milles sulghäälikud on sõna lõpus;
6) sõnad, milles sulghäälikud on sõna alguses.